Tegelikult saabusin siia juba eile (st 1. septembril). Kodust 9.30 startides, läbi Noarootsi, jõudsin kohale umbes 16.30. Jassi korter oli külm ja midagi süüa ka ei olnud. Päästva „koolikellana“ tuli kõne Ahvilt – lootus söögile. Meie Hesburgeri eine jõudis kohale umbes tund-kaks hiljem. Burks oli hea ja kartulid magedad. Muidugi mitte peale seda enam, kui Keto sinna „veidi“ soola lisas. Hea moodus, kuidas friikad endale saada! Edasi jätkus mõnede jaoks teki all (mina k.a.) vesika ja mõnede (mina v.a.) jaoks ka tequila õhtu. Mingi aeg lisandusid sinna igasugused imelikud internetivideod ja Wormsi nimeline ussikeste mäng. Nüüd on mul siis peale Super Mario see ka arvutis olemas. ^^
Õhtu nael oli Jassi, Ahvi ja Keto kaklemine viimase A LeCoq’i pärast. Minu jaoks oli see suur kolin ja mürgel, mis kostis esmalt koridorist, siis köögist ja siis lõpuks trepikojast, seal oli see pigem ainult väsinud võitlejate hingeldamine. Kahjuks ma ei ole kindel, kes sellest lõpuks ikkagi võitjana välja tuli. Tegime veel natuke piipu, aga keegi ei viitsinud enam väga.
Aga SEE ajalooline päev algas tegelikult ikkagi üsna vara. Äratuskell „tirises“ (Clawfinger – The Price We Pay) kell 7. Alguses ma ei saanud arugi, et see mu äratus oli. Vahetasin poolunes järgmise, suvalise loo vastu. 9 minuti pärast „tirises“ ta uuesti. Jälle ma ei saanud aru, mis hääl see oli (Chalice – Minu inimesed). Otsustasin ennast jalule ajada umbes poole kaheksa paiku. Korteris oli ikka külm. Jass ja Mammu ärkasid tund agea hiljem. Liikuma hakates viisime kõigepealt Mammu tööle ja siis minu TPS ühika elavasse järjekorda (mõningase hilinemisega, sry). Ees oli juba ka umbes neli inimest. Vahepeal läksid uksest sisse mõned tädid, aga meid nad sinna ei lasknud. Üks kamandas ainult ülbelt, et mis te passite siin nii vara, ega me uksi ikka enne 12 lahti ei tee, minge jooge teed vms. Kui me oleks tõesti alles kell 12 sinna tulnud, siis oleks me seal ukse taga kindlasti veel umbes kella viieni passinud. Igatahes ootamine ja külmetamine (kes teab, mis ilm oli, saab aru) tasus end ära ja me saime esimestena sisse ja kõik neljakesi ühte tuppa ka. Päris hubane selline meil. Seinad on ainult natuke tühjad ja koledad. Kui asjad ka juba sees on (mida ei ole meil üldse nii vähe, eriti minul ja Evelynil) on veel eriti kodune selline. Mul on ikka asjad voodi peal laiali ja ma avastasin, et oleks võinud jope ka kaasa võtta. WC ja dušš on täpselt meie kõrval - hea, ei pea kaugele jooksma vähemalt. Köök on ka suht lähedal. Jama on see, et internetti ei ole. Ma loodan, et tuleb. Praegu käivad ainult mingid eriti nõrgad signaalid siin mõnitamas. Ehk asjad paranevad (seega, ma ei tea, millal see blogi üldse webi saab).
Praeguseks oleme juba ära käinud ka poes ja hommikuks/järgnevateks päevadeks süüa ostnud. Praegu mõtlen, et oleks võinud midagi niisama näksimist v tänaseks ka osta, aga enam ei viitsi küll kuhugi minna. Tegelikult käisime juba isegi hambaid pesemas ka ära ja mõtleme magama minna. Raske ootamisi täis päev oli väsitav. Homme peab ju ilus ja värske olema – esimene päev uues koolis ikkagi! Ehk saame siis WiFi ka äkki. Senikaua kuulame siin muusikat ja kirjutame Wordi blogisid või vaatame filme. Nägemist ja homseni (või kui Jass homme mu läpaka ära võtab, nagu ta lubas, siis lihtsalt järgmise korrani). J
