Mina ja noorsootöötaja!?

Teisipäeval käisin jälle Tallinnas ja jälle vestlusel. Seekord oli eesmärgiks minu kauaaegne suur unistus - noorsootöö ja seda Tallinna Pedagoogilises Seminaris. Evelyn oli ka seal ja tuttavatest nägudest veel Linda, Kerttu ja Triinu. Seal saime tuttavaks Greetega. Kohale jõudsin ilusti. Olenemata sellest, et vaepeal sadas väga hullu padukata - õnneks ma ei jäänud selle kätte. Ja olenemata sellest, et ma pidin 17 bussi nii kaua ootama. Olenemata isegi sellest, et ma pidin bussipeatusest päris natuke kõndima veel sinna kooli ka - mul on kiired jalad ^^. Tegelikult jõudsin ma üsna täpselt isegi. Mingi paber anti kätte ja kästi ära täita. Alguses ma arvasin, et kõik ei tule meelde, mis kirja vaja panna ja umbes nii oli ka. Suurem osa sai vist siiski ära märgitud.

Järjekorras olin ma nr 9. Vestlusruumi sisenedes andsin lehe kolmest minu ees istuvast naisest keskmise kätte. Minu poolt vaadates parempoolne hakkas küsima, et miks ma sinna tulen ikkagi või kes mulle seda kohta soovitas vms. Hakkasin juba midagi ütlema kui keskmine tädi (minu lehega) ütles, et no siin pole ju mingit küsimustki! Et vaadaku teised ka, mis seal kirjas on. Ja nii nad lugesid ja vaatasid. Mina vaatasin ka, väga imestunud näoga. See oli hämming. Ja kui nad avastasid, et ma mängin saksofoni ka, siis oli seda veel. Veel uurisid, et kuhu veel olen proovinud. Mainisin ära Viljandi ja kultuurikorralduse ja minu ebaõnne seal seoses raskete küsimuste ja närvidega. Sellepeale üks neist ütles, et vahel ei tule ju oma nimigi paanikaga meelde. Mina olin ikka hämmingus. Küsisid veel (mitu korda), et kui mind vastu võetaks, kas ma kindlasti siis tuleks ka sinna, iga kord vastasin "Jah, loomulikult!"

Ruumist väljudes ei olnud ikka minu imestus kadunud. Esimesena said mu emotsioonitulvad valatud üle Evelyni ja Greete. Seda jätkus veel mõneks ajaks. Veetsin nende seltsis veel nii mõnedki toredad minutid ning hakkasin minema. Vaatasin kella ja mõtlesin, et see alles nii vähe. Helistasin Trumpile ja läksin tema juurde. Kuna mõlemad olime söömata, mõtlesime kuhugi seda viga parandama minna. Taaskord osutus meie valikuks Kompressor. Seekordne erinevus seisnes selles, et võtsime kumbki endale (esimest korda sealt) pannkoogid. Veendusime, et edaspidi piirdume seal ikkagi salatiga (soe kanasalat - mmm!). Päeva lõppedes olid emotsioonid endiselt laes.

Täna oli siis see karm päev, kus selgus kes sai sinna kooli sisse ja kes mitte. Minu suuureks õnneks sain sisse mina ning said ka Evelyn ja Greete, ja ka kõik teised tuttavad nimed. Veel avastasin, et nimekirjas oli (vist) ainult 2 poissi - girl power returns! Palju õnne meile kõigile!

Ja emotsioonid on jälle laes!